AirTag kaelarihmal — millal sellest piisab ja millal on see viga

Kuidas AirTag otsib — ja miks kõik sellel põhineb

AirTagil ei ole GPS-i ega mobiilsideühendust. See on väike Bluetooth-saatja nööppatareiga. Oma asukohta see ei tea ja kuhugi seda ei saada.

Selle asemel teeb see nii: iga paari sekundi järel saadab see lühikese signaali. Kui mööda läheb iPhone või mõni muu Apple'i seade, püüab see signaali kinni, lisab sellele oma asukoha ja saadab selle võrku Leia. Sina näed siis telefonis, kus oli viimati võõras iPhone, mis sinu AirTagi kuulis.

See ongi kogu põhimõte. Selles pole midagi halba — see on geniaalselt odav ja töötab ilma tasudeta. Kuid sellel on üks tingimus, mida tootja karbile suurte tähtedega ei kirjuta: AirTag leitakse ainult seal, kus liigub inimesi iPhone'iga.

Apple ütleb seda otse: AirTag on mõeldud asjade leidmiseks, mitte loomade ega inimeste jälgimiseks.

Millal AirTagist kaelarihmal piisab

Olgem ausad. On olukordi, kus AirTag teeb töö ära murdosa eest sellest, mida maksab kõik muu:

• Koer, kes pages kortermajade rajoonis või kesklinnas. Kõikjal on inimesed telefonidega, asukoht uueneb tihti ja on kümnete meetrite täpsusega. Kui koer jooksis nurga taha ja ootab poe ees, viib AirTag sind tema juurde.
• Koer, kes sattus kellegi koju. Naabril, kes ta enda juurde võttis, on tõenäoliselt köögis iPhone — ja sina näed, milline maja see on.
• Kaelarihm, mis kukkus jalutuskäigul maha ja lebab kuskil kõnnitee ääres. Asi, mis ei liigu, „leitakse“ aja jooksul, kui keegi mööda läheb.
• Varuna traksidel täisväärtusliku GPS-jälgija kõrval — odav, ei kaalu midagi ja annab linnas teise asukohaallika.

Ja üks asi, mis on AirTagil tõesti hästi lahendatud: kaotatud režiim. Kes selle leiab ja telefoni vastu hoiab, näeb sinu sõnumit ja kontakti. Täpselt seda peab tegema iga asi koera kaelas — ja see on põhjus, miks ka meil on korpusel QR-kood leidja jaoks.

Millal on see viga — ja miks „ohtlik“

Nüüd teine pool. Koer ei jookse sinna, kus on palju iPhone'e. Ta jookseb metskitse järel metsa, lõhna järel üle põllu, pauguti eest ükskõik kuhu. Ja just seal käitub AirTag nii:

1. Metsas, põllul ja maal ei näita see midagi — või näitab vana asukohta.

Kui koerast pole möödunud kedagi iPhone'iga, ei tea võrk temast midagi. Rakenduses näed viimast asukohta, mille keegi kinni püüdis — võib-olla metsaserva tund aega tagasi. Täpp kaardil näeb välja nagu koera asukoht. See ei ole. See on koht, kus teda viimati kuulis võõras telefon. Koer on sellest ajast kilomeetrite kaugusel.

Just see on pealkirjas olev „ohtlik“: mitte see, et AirTag ei tööta, vaid see, et tundub, nagu töötaks. Otsid valest kohast tundega, et otsid õigest.

2. Seda ei saa „lülitada reaalajas jälgimisele“.

Jooksva koera puhul vajad asukohta iga paari sekundi järel. AirTag annab selle siis, kui selle lähedale juhuslikult ilmub järgmine iPhone — minuti, tunni pärast või mitte kunagi. Uuendamise sagedust ei juhi sina, vaid möödujad.

3. Täpne otsing töötab ainult lähedalt.

Nool, mis viib sind AirTagini meetri täpsusega, töötab mõnekümne meetri kaugusel sinu telefonist — ja täies ulatuses ainult uuema iPhone'iga. Suurepärane võtmete jaoks diivani all. Koera puhul, kes on mäe taga, kasutu.

4. Miski ei ütle sulle, et koer läks minema.

Turvaala, teavitus aiast põgenemisest, teekonna ajalugu — need on sellise seadme funktsioonid, mis teab oma asukohta ja annab sellest teada. AirTag seda ei tea. Saad teada, et koer on kadunud, kui märkad seda ise.

5. Koera kaelas on nööppatarei plastümbrises.

AirTag töötab vahetatava CR2032 patareiga — ja koerad näksivad. Alla neelatud nööppatarei hakkab kudesid söövitama kümnete minutite kuni tundide jooksul; see on kohene tee loomaarsti juurde ja ära kutsu esile oksendamist. See ei ole põhjus AirTagist loobuda — see on põhjus panna see korralikku ümbrisesse ja seda regulaarselt kontrollida.

6. Androidiga telefon asukohta edasi ei anna.

Võrgu Leia moodustavad Apple'i seadmed — iPhone'id, iPadid, Macid. Androidiga telefon, mis koerast mööda läheb, tema asukohta võrku ei saada. Mida Android oskab: kui keegi koera kinni püüab ja hoiab telefoni AirTagi vastu, loeb see kaotatud režiimi sõnumi ja sinu kontakti. Selleks peab ta aga koera esmalt käes hoidma — ja kohas, kus iPhone on vähestel, on „tihe võrk“ äkki hõre.

Mille eest sa GPS-kaelarihma tellimusega tegelikult maksad

Siin jõuame küsimuseni, mis on kogu teema taga: „Miks peaksin maksma kuutasu, kui AirTag on tasuta?“

Vastus peitub selles, kes asukohta saadab. GPS-kaelarihmal on oma SIM-kaart. Asukoha saab see ise satelliitidelt ja saadab selle mobiilsidevõrgu kaudu — metsast, põllult, suvilast, maanteelt — ilma et keegi peaks mööda minema. Tellimusega maksad selle SIM-kaardi, serverite ja kaartide eest. See on nagu telefoniga: seadme ostad ühe korra, aga helistada saad ainult paketiga.

Seepärast ei ole need kaks asja konkurendid, vaid vastused kahele eri küsimusele:

Kuidas see käib Tifikuga

Kaelarihm saab asukoha ise ja saadab selle oma SIM-kaardi kaudu. Väljas saadab see asukoha iga viie minuti järel, ja kui koera otsid, lülitad reaalajas jälgimisele, mil asukoht uueneb iga viie kuni kümne sekundi järel. See töötab kõikjal, kus on mobiilsidelevi, ka reisides Euroopas.

Telefonist paned tule põlema ja kaelarihma piiksuma — ka siis, kui koer on kodus ja kaelarihm säästab akut. Turvaala annab sulle teada, kui koer sealt lahkub. Ja leidja jaoks on korpusel QR-kood: ta pildistab selle ükskõik millise telefoniga, näeb koera nime ja annab sulle ühe nupuvajutusega teada, ilma et sinu number avalikuks saaks.

Aku peab tavakasutusel vastu 14 päeva — see tähendab umbes kaht tundi päevas väljas ja ülejäänud päeva kodus. Koeral, kes on terve päeva väljas, on see viis päeva.

Ja kui sul on AirTag juba ostetud? Jäta see alles. Võtmete küljes on see suurepärane — ja kaelarihmale võib see jääda linna jaoks varuks. Lihtsalt ärgu olgu see ainus asi, millele loodad, kui koer kaob metsaserva taha.