Kaelarihma taga on Tiffany.

Ta on meie kuldne retriiver.

Juhtisin aastaid ettevõtet, kodus lisaks kaks last. Suurema osa päevast vajab keegi midagi ja pea töötab edasi veel kaua pärast seda, kui olen sülearvuti kinni pannud. Jalutuskäik Tiffanyga oli kogu selle aja minu ravim. Telefon taskus, tempo tema järgi. Ta läheb ees ja vahel vaatab tagasi, kas ma ikka tulen. See on meie tund, minu ja tema oma.

Siis oli ta ühel päeval kummaline. Aeglasem, vaiksem, nagu oleks võtnud vaba päeva.

Loomaarsti juurde läksime pigem hingerahu pärast. Mõni tund hiljem oli ta juba operatsioonilaual — emakas tuli eemaldada. Tema elu oli ohus.

Märkasime seda viimasel hetkel. Vahe „täna on ta kuidagi vaikne“ ja „läheme kohe“ vahel sõltus ainult minu aimdusest. Usun, et kui tal oleks siis kaelas olnud midagi, mis loeb, kui palju ta liikus ja kuidas magas, oleksime olnud seal päev varem.

Viieteistkümne aasta järel andsin ettevõtte juhtimise üle kolleegile. Äkki oli aega peatuda ja mõelda, mis edasi. Sellest sündis üks reegel: mida iganes ma alustan, peab see olema mõttekas otse selles, mida ma müün. Aitama peab iga üksik ost, iseenesest.

Kaelarihma puhul oskan seda konkreetselt öelda. Koer saab rohkem ruumi, sest tema inimene laseb ta rahulikumalt rihma otsast lahti. See inimene teab, kuidas koer magas ja kui palju ta täna liikus. Ja loomaarst saab lause „ta oli kuidagi imelik“ kõrvale ka numbrid.

Kodus on ta meie jaoks Tifi. Tema järgi on nime saanud Tifik.

Tiffanyga on täna kõik korras ja me käime samadel jalutuskäikudel nagu varem. Esimene kaelarihm, mille kokku paneme, saab tema omaks.