Koer pages — mida teha esimese tunni jooksul

Kõigepealt kolm asja, mida mitte teha

1. Ära jookse talle järele. Koer, kellele järele jooksed, jookseb edasi — olgu see mäng või hirm, tulemus on sama. Peatu, kükita, räägi rahulikult. Kui sa teda näed, pööra ümber ja kõnni temast eemale; paljud koerad hakkavad siis sulle järele jooksma.
2. Ära karju vihaselt. Koer, kes kuuleb sinu hääles viha, tuleb tagasi vastumeelselt või ei tule üldse. Kutsu teda nii, nagu kutsuksid teda maiust saama.
3. Ära lahku kohe paigast. Esimesed kümme kuni viisteist minutit jää sinna, kus teda viimati nägid. Suur osa koertest tuleb pärast esimest ehmatust ise tagasi — sinna, kuhu sind maha jättis.

Esimesed 15 minutit — kohapeal

• Peatu ja kuula. Kaelarihma kuljused, haukumine, krabin põõsastes. Lülita muusika välja, võta kapuuts peast.
• Kutsu teda rahulikult ja oota. Mitte kümme korda järjest — kutsu, oota pool minutit, kutsu uuesti. Kui sul on vile või heli, millega ta on harjunud, kasuta seda.
• Jäta meelde täpne koht ja aeg. See on esimene küsimus igaühelt, kellele helistad, ja punkt, kust otsingud algavad.
• Kui oled jalutamas kellegagi, jagunege: üks jääb paigale, teine läheb kõige tõenäolisemat teed mööda — koju, auto juurde, vee äärde, mööda teed, mida tulite.

Tunni jooksul — laienda ringi

Räägi ümberolijatele. Jooksjad, rattasõitjad, koeraomanikud, inimesed oma aedades. Lühidalt: tõug või suurus, värv, nimi, sinu number. Palu, et nad annaksid sulle teada ka siis, kui nad teda ainult nägid — suund on sama väärtuslik kui koer.

Kirjuta kohalikesse gruppidesse. Sinu valla, linna või linnaosa grupp, oma maakonna kadunud ja leitud loomade grupp, oma piirkonna koerajalutajate grupp. Üks postitus foto, koha, aja ja numbriga. Palu jagada — kohalik grupp jõuab rohkemate inimesteni kui sinu profiil. Kuulutuse saad lisada ka Varjupaikade MTÜ lehele „Kadunud loomad“ (varjupaik.ee).

Helista sinna, kuhu leitud koerad viiakse:

• loomade varjupaika, millega sinu omavalitsusel on leping — hulkuvate loomade püüdmist ja pidamist korraldab Eestis omavalitsus ning leitud koer jõuab enamasti just sinna. Millise varjupaigaga on sinu vallal või linnal leping, näed Varjupaikade MTÜ kaardilt aadressil varjupaik.ee/vajad-abi. Tallinnas on see Tallinna loomade varjupaik (Paljassaare tee 85, tel. 514 1431), Tartus Tartu koduta loomade varjupaik (tel. 5333 9272),
• naabervaldade ja -linnade varjupaikadesse — koer jõuab öö jooksul kaugemale, kui arvad, ja oluline on see, millise omavalitsuse territooriumilt ta leitakse,
• lähedal asuvatele loomaarstidele — kes koera leiab, viib ta sageli lähimasse kliinikusse kiipi lugema,
• vallavalitsusse — väiksemas vallas teatakse leitud koerast sageli esimesena just seal.

112 on õige number ainult siis, kui koer on ohuks liiklusele või inimestele või on ise hädas — näiteks jookseb sõiduteel.

Ütle igas kõnes sama: kus, millal, milline ta välja näeb, kiibi number ja oma number. Palu, et nad selle üles kirjutaksid — leitud koer võib nendeni jõuda alles homme.

Jäta kohale midagi, mis lõhnab nagu kodu. Sinu dressipluus, tema tekk, kauss veega. Koeral, kes naaseb öösel kohta, kus ta sind kaotas, on põhjus sinna jääda ja oodata. Kui saad, käi seal korrapäraselt — hommikul, õhtul, öösel, kui on vaikne.

Kiip ja register — mida kontrollida kohe, mitte hiljem

Koeral on naha all kiip. See aitab — kuid ainult siis, kui keegi selle läbi loeb ja kui registris on sinu praegune telefoninumber.

• Kiip ei saada midagi. See on passiivne silt viieteistkohalise numbriga, mida lugeja loeb mõne sentimeetri kauguselt. Lugeja on loomaarstil ja varjupaigas — mitte inimesel, kes kohtab su koera metsas. Kiip hakkab seega tööle alles siis, kui keegi on koera kinni püüdnud ja kuhugi viinud.
• Number viib registrisse — ja Eestis ei ole ühte riiklikku registrit. Seadus ütleb ainult, et koeraomanik korraldab oma looma identifitseerimise ja koerte arvestust korraldab omavalitsus. Üleriigiline kohustuslik kiibistamine ja register on alles eelnõu. Kohustuse kehtestavad omavalitsused oma eeskirjadega — enamikus omavalitsustes on koera kiibistamine ja registreerimine kohustuslik. Tallinnas tuleb koer alates 15. septembrist 2026 kiibistada ja registrisse kanda viie päeva jooksul pärast seda, kui ta saab kolmekuuseks. Kiibi paigaldab loomaarst. Koer on tavaliselt ühes kahest peamisest registrist:
  • LLR (llr.ee) on register, mida kasutavad paljud omavalitsused, ka Tallinn. Avalikku otsingut selles ei ole — koera ja omaniku leiavad sealt ainult sisse logitud loomaarstid, varjupaigad ja omavalitsused. Tallinnas muudad oma telefoninumbrit ja e-posti aadressi ise linna e-teeninduses.
  • Eesti Loomaarstide Lemmikloomaregister (lemmikloomaregister.ee), mida peab Eesti Loomaarstide Koda. Looma kannab sinna loomaarst ja andmeid muudetakse loomaarsti kaudu. Selles registris saab igaüks kiibi numbri järgi otsida — ja kui oled oma kontaktid avalikuks teinud, näeb leidja neid.
• Kontrolli, mis registris on. Kui oled pärast kiibistamist vahetanud telefoninumbrit, kolinud või võtnud koera kasvatajalt või varjupaigast, on täiesti võimalik, et kirje viib kellegi teise juurde või ei vii kuhugi. Kiip ise jääb samaks — andmed selle taga ei uuene iseenesest. Helista oma loomaarstile: kiibi number on tal koera kaardil ja ta oskab öelda, millises registris ja kelle nimel koer on.
• Hoia kiibi numbrit enda juures. Telefonis, näiteks lemmiklooma passi fotona. Iga varjupaik küsib seda esimesena.

Pärastlõunal ja õhtul — kui ta pole leitud

• Prindi kuulutused. Foto üle terve lehe, üks sõna „KADUNUD“, nimi, kaotamise koht ja aeg, sinu number. Ilma pika tekstita — inimesed loevad seda autost ja rattalt. Vii need teadetetahvlitele, poodidesse ja loomakliinikutesse kaotamiskoha lähedal.
• Käi ümbrus läbi jalgsi, aeglaselt, tema lemmikasjaga. Hirmunud koer ei anna häält — kuid võib liigutada, kui kuuleb tuttavat kausi või mänguasja häält.
• Kontrolli kohti, kuhu saab peituda: põõsad, kraavid, garaažid, varjualuste alused, ehitusplatsid. Hirmunud koer otsib vaikset urgu, mitte avarat kohta.
• Helista varjupaikadesse teist korda. Hommikul panid nad kirja sinu kaotuse; õhtuks võisid nad vastu võtta koera, keda keegi märkas alles pärastlõunal.

Üks asi, mis rahustab: varjupaik ei anna koera kohe kellelegi. Eestis peab omavalitsus leitud looma kirjelduse avalikustama ja tohib anda ta uuele omanikule alles kaks nädalat pärast avalikustamist. Tallinnas avaldab varjupaik leitud koera kohta teate oma veebilehel (tallinnavarjupaik.ee) ja võtab võimaluse korral omanikuga ühendust; koera tagasi saamiseks on sul 14 päeva teate avaldamisest ning püüdmise ja pidamise kulud maksad sina. Pärast seda võib varjupaik anda koera uuele omanikule või ta eutaneerida. Aega on seega — kuid mitte põhjust oodata. Vaata oma omavalitsuse varjupaiga veebilehte juba esimesel päeval.

Öö

Suurem osa kadunud ajast ei möödu esimese tunni, vaid esimese öö jooksul. Mõned asjad, mis aitavad:

• Vaikne öö on sinu liitlane. Ilma autode ja inimesteta kuuleb koer kaugemale — ja sina ka. Mine pärast pimeduse saabumist kaotamiskohta ja kutsu teda rahulikult.
• Valgus aitab koeral sind leida, mitte vastupidi. Taskulamp maa poole, mitte silma.
• Jäta värav või garaaž lahti, kui elad lähedal. Koerad tulevad öösel koju tagasi sagedamini, kui arvaksid.
• Ilutulestik ja äike: kui koer pages müra pärast, jookseb ta kaugele ja kiiresti ning peitub alles siis, kui müra lakkab. Otsi teda hommikul, mitte keset paugutamist — ja otsi kaugemalt, kui tundub mõistlik.

Kui ta leitakse

• Ära noomi teda. Isegi kui sul oli aasta halvim päev. Koer jätab meelde, et sinu juurde tagasi tulemine tähendab pahandust — ja järgmine kord tuleb ta hiljem.
• Täna ja lõpeta otsingud. Kirjuta gruppidesse, helista varjupaika, võta kuulutused maha. Inimesed, kes aitasid, väärivad seda — ja järgmine otsija saab rohkem tähelepanu.
• Kontrolli koera. Käpad, suu, kõht. Kui ta jõi lombist või sõi midagi, jälgi teda päev-kaks.
• Kõrvalda põhjus. Auk aias, lõdvaks läinud kaelarihm, värav, mis ei sulgu korralikult. Koer, kes korra pages, pages sellepärast, et see oli võimalik.

Kuidas see käib Tifikuga

GPS-kaelarihm ei muuda midagi sellest, mis on eespool kirjas — see muudab ainult seda, kust sa alustad. Selle koha asemel, kus nägid koera viimati, alustad sealt, kus ta on just praegu.

• Lülitad sisse reaalajas jälgimise ja asukoht uueneb iga paari sekundi järel. Sa ei arva suunda — lähed kaardil oleva täpi järele.
• Paned tule põlema ja kaelarihma piiksuma telefonist — ka siis, kui koer on kodus või maja kõrval. Põõsas olev koer leitakse pool üksteist õhtul pigem tule kui silmade abil.
• Turvaala annab sulle teada, kui koer sealt lahkub. Saad põgenemisest teada enne, kui märkad tühja diivanit.
• Korpusel olev QR-kood on leidja jaoks. Ta pildistab selle telefoniga ja avaneb leht koera nime ja nupuga „leidsin ta“ — ilma kiibilugejata, ilma rakenduseta. Sina saad sõnumi ja võtate ühendust meie kaudu, ilma et sinu number avalikuks saaks.
• Kaelarihm ei asenda kiipi. Kiip on enamikus omavalitsustes kohustuslik, püsiv ja seda ei saa ära võtta. Kaelarihm lahendab vastupidise küsimuse — mitte kes see koer on, vaid kus see koer on, ja just sel tunnil, millest see artikkel räägib.

See töötab kõikjal, kus on mobiilsidelevi, ka reisides Euroopas. Ja oma koera andmed saad igal ajal eksportida ja saata, kellele soovid.